Porriñost alustades olime unustanud, et Hispaanias on Portugaliga 1 h ajavahe. Olime uksest välja astumas kui avastasime, et õues säravad veel tähed!! Aga julged hundid jne. Sattusime mingisse itaallaste gruppi, kellega julgeoleku mõttes kaasa lonkisime. Itaallanna oli ka tark ja julge ja müttas pimeduses, aga panime tema sabas taaskord rajalt valesti. :D Nagu ütleb üks ränduripassi saadud tempel: edasi ei liigu mitte see, kes kiiremini kõnnib, vaid sew, kes teab kuhu läheb. :D Kuldsed sõnad.
Redondelas normaalset öömaja ei leidnud, seega bronnisime koha hostelisse ca 3 km linnast väljas. Õnneks oli koht nö rajal, et mingit lisaliigutust tegema ei pidanud. Vaade oligi nii täpselt "mountain view" nagu internetis lubatud. Ilus! Väljas istudes saime oma maailma ja maailma üldiselt parandatud. Ja mõtlesime, et tõesti pole millegi üle viriseda sellises paigas viibides. :)
Päev oli mõlemil üle ootuste hea, jalg tatsus ja kuigi valu tegid kellel vill, kellel põlv, liikusime edasi hea tujuga.
Tuju rikkusid hostelikaaslased, kes ei osanud teistega arvestada. :( Olime taas magalas, kus toas vist 24 inimest. Hommikul lasti tulukest näkku ja vesteldi suure häälega, kuigi rändurite etikett näeb pmst ette, et kui tahad hommikul pimedas teele asuda, siis teed seda ikkagi nii, et kogu maja sinu pärast üles ei ärka.
Aga lõpuosas ühinenud rándurid kahjuks jätavadki sellise turisti mulje, st teekond lausa joostakse läbi, ümbrusesse ja teistesse ränduritesse ei süveneta... Alguses oli teekaaslastel kuidagi teistsugune olek ja hingamine, mis meile rohkem meeldis. Praegu mööduvad meist erilised hordid. :D
Mida kauem aga teel olla, seda rohkem harjud rändurieluga ja kõik kuivatavad kõrvuti aia otsas trussareid ja keegi ei hädalda.
No comments:
Post a Comment