12. päev: Caldais de Reis - Padrón 20 km

Teekond kippus olema tänagi üksluine. Alustasime pimedas, juba 7 ajal ja muidugi ei leidnud ühtegi kollast noolt ja ekslesime. :D Ilm pidi tulema taas meeletult palav, seega proovisime kohale jõuda enne pärastlõunast leitsakut. Palavaks kusjuures läheb siinkandis just kella 13-14 paiku. Ilmselt seepärast ongi palaval ajal toidukohad jm suletud, sest köögitoimkond annaks pliidi taga muidu otsad.

Palju oli mäest üles-alla ronimist, mis on küll vaheldusrikas, aga tekitab nüri tunde, sest kilomeetreid koguneb vähe. Teel kohtasime mitut koera, kellest ainult üks lubas end tervitada. Koeri on siin üldse palju, küll teel küll aedades. Eriline mälestus on hetkest, kui alustasime teekonda jälle varavalges ja ühest aiast vaatasid meile uniste pilukil silmadega vastu kaks koera, ise ka hämmingus kuidas kaks inimlooma nii vara jalgel olla suudavad.

Kohale jõudsime umbes kella 13 ajal. Majutuskoht jälle magala, 10 in koos ruumis. Aga kohal hetkel 6. Koht ise asub u kilomeeter Padroni linnast väljas. Aga homseks on loodetavasti väike edumaa.

Sest ÜKS PÄEV VEEL!!! Viimane öö magalas, Santiagos bronnisime endale hea hotelli. :D Preemiaks võinii.

Homme siis viimast korda buen camino!

PS Villiskoor NELI! Langustendentsiga.

Hiljem kui kõik kusagil lebotasid, ajas hosteli peremees meid üles, et poolmittekohustuslikus, aga tegelt suht kohustuslikus korras rääkida meile linnakese ajaloost. :D Nii istusimegi ringis ja usinalt kuulasime. Vähemalt võtab asja hingega!

11. päev: Pontevedra - Caldais de Reis 22 km

Üle pika aja mega tuim päev. Tee oli suhteliselt tasane, vaateid oli kesiselt. Teed alustasime 8 paiku ja pärastlõunases kuumuses piineldes andsime lubaduse järgnevatel päevadel varem alustada.

Meist möödusid laagris olevate õpilaste hordid, ikka nii 50 pealine kari korraga. Hakkas närvidele käima see sõelumine ja üritasime selliseid gruppe iga hinna eest vältida. Enamasti ka õnnestus, sest nad olid need, kes rada läbi jooksma olid tulnud.

Caldas de Reisi jõudmine oli minu jaoks küll keeruline, sest kuuma oli ligi 35 kraadi, aga joogivesi oli otsas ja joogikraane ei paistnud kusagil. Nagu õnnistus saabus teele üks lahe baarike, kust saime pudeli vett ja lõbus baarmen kinkis lisaks pulgakommi. Nii jaksasime viimased tahtejõukilomeetrid ka maha käia. :)

Ööbisime neljases toas hostelis. Õnneks norskaja oli teisel pool seina ja sain end hästi välja magada.

Õhtustades saime tuttavaks saksa -ameerika segapäritolu neiuga, kes jutu järgi tundus olevat megarändur. Paigal ühes kohas vist üldse ei püsinud. Jagasime camino muljeid ja halasime norskajate üle. :) Sama teekond, samad norskajad.

Seda ka, et...KAKS PÄEVA VEEL!!!

10. päev: Redondela - Pontevedra 17 km

Päev möödus ilusate vaadete saatel, pilte tegime usinalt ja lasime ka ennast jäädvustada. Esimene páeva pool oli nagu parema minekuga, aga seda juhtub sageli, et viimased km on need tahtejõukilomeetrid.

Ööbisime sedakorda kodumajutuses ehk et rentisime eraisikult toa korteris. Teises magamistoas oli meile tuttav Saksa rändurpoiss, seega vähemalt oma. Magada sain ülihalvasti, sest oli palav, siis jahe, siis naabrid mölisesid. Söömas käisime ka enne majutuskohta minekut, lahedas toidukohas, kus siidripudel pandi mingi masina otsa, kust siis nupust endale jooki lasta sai. Me ei saanudki päris täpselt aru, aga vist tundus, et masin annab joogile gaasi sisse ja ehk ka jahutab? Igatahes maitsev siider ja maitsvad toidud!

Majutuskohta otsisime päris kaua, sest sinna minek peatänavalt oli imelikku tagahoove pidi. Aga tänaval hüppas ligi mingi proua, kes meid kohale aitas. Vähemalt oli kesklinnale lähedal.

Pontevedra oli üllatuseks üsna suur linn. Juba linna sisse jalutamine venis ikka sajaga. Mõtlesime mitu korda, et oleme kuskilt valesti läinud. Aga kesklinn see-eest oli väga ilus! Peregrina kirik, klooster ja hulgaliselt "pitsiliste" raudornamentidega kaunistatud rõdudega maju. Üritasin neid ka pildile saada, aga minu arvates pildid seda edasi ei anna. Uitasime kitsastel linnatänavatel ringi ja otsisime ilusaid maju. :D Õhtu lõpetasime snäksiga keskväljaku äärses kohvikus.

Märgiline päev, ostsin apteegist põlvetoe, kuna mäest alla laskudes hakkas vasak põlv valu tegema ja päeva lõpuks hakkas paiste kiskuma. Julged hundid käivad nüüdsest põlvetoega. :(

Teine märgiline sündmus: ostsime mingilt metsavaheteelt koti külge palveränduri sümboli ehk valge kammkarbi. Nüüd on nagu päris!

9. päev: Porriño - Redondela 20 km

Porriñost alustades olime unustanud, et Hispaanias on Portugaliga 1 h ajavahe. Olime uksest välja astumas kui avastasime, et õues säravad veel tähed!! Aga julged hundid jne. Sattusime mingisse itaallaste gruppi, kellega julgeoleku mõttes kaasa lonkisime. Itaallanna oli ka tark ja julge ja müttas pimeduses, aga panime tema sabas taaskord rajalt valesti. :D Nagu ütleb üks ränduripassi saadud tempel: edasi ei liigu mitte see, kes kiiremini kõnnib, vaid sew, kes teab kuhu läheb. :D Kuldsed sõnad.

Redondelas normaalset öömaja ei leidnud, seega bronnisime koha hostelisse ca 3 km linnast väljas. Õnneks oli koht nö rajal, et mingit lisaliigutust tegema ei pidanud. Vaade oligi nii täpselt "mountain view" nagu internetis lubatud. Ilus! Väljas istudes saime oma maailma ja maailma üldiselt parandatud. Ja mõtlesime, et tõesti pole millegi üle viriseda sellises paigas viibides. :)

Päev oli mõlemil üle ootuste hea, jalg tatsus ja kuigi valu tegid kellel vill, kellel põlv, liikusime edasi hea tujuga.

Tuju rikkusid hostelikaaslased, kes ei osanud teistega arvestada. :( Olime taas magalas, kus toas vist 24 inimest. Hommikul lasti tulukest näkku ja vesteldi suure häälega, kuigi rändurite etikett näeb pmst ette, et kui tahad hommikul pimedas teele asuda, siis teed seda ikkagi nii, et kogu maja sinu pärast üles ei ärka.

Aga lõpuosas ühinenud rándurid kahjuks jätavadki sellise turisti mulje, st teekond lausa joostakse läbi, ümbrusesse ja teistesse ränduritesse ei süveneta... Alguses oli teekaaslastel kuidagi teistsugune olek ja hingamine, mis meile rohkem meeldis. Praegu mööduvad meist erilised hordid. :D

Mida kauem aga teel olla, seda rohkem harjud rändurieluga ja kõik kuivatavad kõrvuti aia otsas trussareid ja keegi ei hädalda.

8. päev: Valença - Porriño 21 km

Päev algas seekord megavara, alustasime koos päikesetõusuga. Katsusime leida läbi kindluse teed Tui poole ja taas tõestas end põhimõte mitte kõndida teiste järel. Kuigi nad tunduvad jube asjalikud ja targad, aga tõenäoliselt on sama tohmakad kui sa ise. Tuisse sisse astudes hüppas sekundiga ligi mingi rändurite müügimees. Ehk teile flaierit, saate osta asju, mida te ei vaja. Ei? Aga kohvi kaks ühe hinnaga? Ei? Aga vett ehk? Ka mitte? Aga mida señoritale siis pakkuda võib? :D Mainin ära, et "ei, aitäh" sai lausutud mitmes keeles, millest ühtegi müügimees mõista ei tahtnud. Lahkusime flaier käes seekord sõpradena. Aga tüütu oli küll.

Tuis pidime ületama eelnimetet Minho jõe, mille jalakäijate rada oli justkui õhukestest plekkplaatidest laotud. Alla vaadata oli üsna kõhe!

Linnas ronisime üles-alla, kuni jõudsime katedraali ette, kus oh imet oli avatud kohvik. Hommikuti ilma korraliku toidukorra ja kohvita liikuma saada on paras eneseületus. Seda enam nautisime esimest hispaaniakeelselt tellitud cafe con lechet erilise innuga. Kõrvale võtsime ahjusooja croissanti ja tundsime, kuidas elule tagasi tärkame.

Tärkamiseks see suuresti jäigi. Päev oli raske, mott maas ja tuju kesine. Teekonna kõrghetk oli keset metsateed nina alt läbi kihutanud metssiga. Ilmselt mõni metsapeatust pidanud rändur oli põssa lõunauinakust üles ehmatanud. Teel nägime järjest tuttavaid nägusid, nt Boob ja tema vahetatud põlveliigestega abikaasa Debbie, kelle mõttes ristisin Teraspõlve-Debbieks. Ta tegi oma vahetatud põlvedega uskumatut tempot nagu matsakas robot. Meil nendega sammu pidada ei õnnestunudki ja järgmise päevaga kadusid nad lõplikult silmist. Aga see ongi camino võlu. Oled ühes piinapaadis kamba võõrastega, kes kiirelt omaks saavad. Mõnega kohtud iga päev, teisi aga ei näe enam kunagi.

Hispaania poolel märkasime järjest rohkem nö turistikaid, kes olid tulnud kõndima camino viimast 100 km (miinimtingimus tunnistuse saamiseks Santiagos), paketireisiga. Kohvrid -kotid viiakse bussidega sihtpunkti ja prouad härrad jalutavad vöökottidega kergel sammul mööda. Meel oli kade ja mõru ka... Aga valisime oma teekonna ise teistsuguse ja lõpuni otsustasime ta käia,va kui valud just jalgu alt ei võta.

Sel päeval ostsime Voltareni ja hakkasime usinalt tarbima. Kellel selg kellel jalg annab tunda. Siiani oleme jalgel, kuigi pöial alati püsti ei kisu. Vaprust meile!

PS Paljud hostelite peremehed perenaised üllatuvad, et oleme Eestist. Mitmes kohas oleme olnud esimesed külalised sellest riigist. Hostelite osas hakkasime kohti ette bronnima, sest turistikate ja muidu rändurite hordid ummistavad majutuskohti. Bronnisime öömajad teekonna lõpuni.

PPS Ühe eakate prantslaste grupi ristisime Laululindudeks, kuna Ponte de Limast hommikul alustasid nad teekonda lauldes. :D Andsid mullegi hea astumise hoo sisse!

7. päev: Rubiães - Valença 18 km

Seitsmes päev möödus mäest alla laskudes, sest mis üles läheb peab ju ka alla tulema. Laskuda oli alguses lihtsam, läksin päris julgelt ja see julgus maksis paar päev hiljem mulle valusalt kätte. Sellest uuemates postitustes.

Päev oli valdavalt sündmusevaene. Otsustasime enne piiri viimase öö veeta Portugali poolel Valenças. Nimelt Valença ja Tui on kaks piirilinna, mida lahutab Minho jõgi. Ööbisime munitsipaal albergues, kuhu jõudsime tänu mäest alla tulekule isegi enne avamist. Sisustasime aega albergue ees murul magades. :D

Kuna eelmine öö jäi norskajate tõttu lühikeseks, siis kasutasin võimalust ja tegin albergues päevauinaku. Parim otsus ever!!

Õhtul jalutasime tsipa linna peal ja kindluses, nautisime vaadet. Saime teada, et Portugali pubis ei tule kraanist mitte õll, vaid vein. :D

Albergues saatsid mind taas öö läbi eri registrites norskajad. Oh, camino!!

6. päev: Ponte De Lima - Rubiães 19 km

Hommikul silmi lahti saada oli oi kui raske, arvestades eilset hilist magama minekut. Kasutasime võimalust hostelis hommikust süüa, kuna tavaliselt albergued seda varianti ei paku. Liikuma saime u 9 paiku, seekord grupist eraldi, sest tahtsime nii ja pealegi nad ärkasid ülihilja.

Meid ootas ees maastiku mõttes raske päev, palju tõuse ja mäkke ronimine. Tõusu oli kokku vist 400 m väärtuses ja ausaltöeldes polnud üldse kerge. Sattusime viimast mäge koos vallutama prantslannaga, kes tegi meile mõnusat aeglast, aga pidevalt edasi liikuvat tempot. Üritasime silmas pidada joogipause, kuna temperatuur ulatus 30 kraadi lähedale. Huhh! Mäetipust avanes imeline vaade ja teekond ise oli mõnusalt vaheldusrikas. Armastatud kivisillutist, metsaradu, kiviseid peaaegu et kaljuronimise stiilis lõike ja eukalüptisalusid (tasuta aroomiteraapia). Kilomeetreid tuli kokku võrdlemisi vähe, aga mägine maastik tegi oma töö.

Maandusime õhtul sedakorda taas albergues, kuhu saime lebolt kohad. Otsustasime ära kasutada võimalust pesta masinas pesu, muidugi see teenus nö on lisatasu eest. Aga seebiga kraanikausis jäävad riided tahes tahtmata poolpiduseks kuidagi.

Kogesime kohalike külalislahkust ja muidu lahkust. Istusime ühe pisikese külarestorani terrassil. Mul oli seljakott külili pingil ja kogemata tilkus joogipudelist vesi põrandale. Sellest polnud perenaisel lugu, tema tuli uurima, kas äkki saab ta mulle pudeli uuesti vett täis lasta. Muidugi! Tänasime teda korduvalt. :) PS Portugali keeles on "aitäh" obrigada (või obrigado kui oled meesterahvas).

Teine juhus oli suvalisel teelõigul vastu tatsanud tädikesega, kes vist nägi meid teeservast põldmarju pugimas (need on siin mesimagusad!!) ja pakkus meile tavalise "headpäevatamise" peale oma kotist koduseid ploome. 😊 Ikka et võtke veel ja võtke veel. Nii tore!

Üldse ollakse siin varmad jutule saama. Sooviks, et oskaks isegi portugali keelt, et kohalike lugusid kuulda. Tutvusime ühe jalgrattal caminot läbiva Portugali härraga, kes koguni Tallinnast praamiga Soome sõitnud kunagi. :D Votsiis, väike maailm!

Veel portugali keelt: bom dia ehk head päeva on siin käibefraas, mida igale vastutulijale hõigata võib. Ja hõigake, sest rahvas hõikab teile vastu!

PS villiskoor jätkuvalt 5. Kohalikel apteekidel on vist otseühendus Compeedi villiplaastri tootjaga. Minev kaup.

5. päev Valinhas - Ponte De Lima 15 km

Hommikul alustasime teed koos sama seltskonnaga, kellega eilset õhtut nautisime. Jube tore oli, juttu jätkus ja seitsmeses grupis sai vahepeal jutukaaslast vahetada ka. Grupis käimise miinuspooleks on grupi tempo järgimine (kuigi meie rahvas alati viisakalt ootas või siis tegime koos pausi) ja tähelepanu hajumine! Nimelt avastasime hooga kõndides, et tükk aega pole keegi meist märganud kollast suunda näitavat noolekest. Nonii. Leidsime ühe Portugali nonna, kes meile umbkaudse suuna kätte andis. Küll aga olime kambaga võssi pannud umbes kilomeetriga. Kui iga samm on arvel, siis tundub kilomeeter ka ülipikana. Jõudsime kohta, kust valesti läksime ja märkamata jäi meil uskumatult suur teetähis! Aga ju siis olid kõigil jututeemad sedavõrd köitvad. :)

Päev ise oli minu jaoks suhteliselt tuim. Läksime, olime. Isegi pilte ei viitsinud teha eriti. Ilm oli palav ja umbne ja ei olnud seda minekut sees. Tänu kaaslastele ma end kohale vedasingi.

Ponte De Limas juhtus samal õhtul algama festival Feiras Novas. Googeldamine näitas, et tegu on 19 sajandist alguse saanud saagihooaja lõpetamise laadaga. Justnimelt laat see oli. Proovisin ära churrod, mis on tavaliselt tuhksuhkruga kaetud õlis praetud taigajupid. Ei kõla eriti apetiitselt, aga maitse on hea. :)

Laadamelust tegime pausi hostelis, et hiljem festivali ametlikule avamisele minna. Lõpuks pidime ootama tund ja 15 min, aga see mis edasi juhtus oli ootamist väärt! Algas pikk ilutulestik, mis oli taustamuusika taktis. Super! Eriti meeldis taustalugudest "Prayer", mis minu jaoks haakus kogu palveränduri temaatikaga ja läks eriti hinge. Edasi tuli tõsine valgusshow, millest jah kahjuks pilte ka videosid lisada ei saa... :(

Kohal oli vist terve linn ja seda kauem kulus meil massist läbi trügimiseks aega. Tagasi hostelisse jõudsime ränduri jaoks hilja ehk 23 paiku. Uni oli magus, aga tuppa sattus taas üks klassikalise norskamise tiimi esindaja. No ma kuulen neid norskajaid ka läbi kõrvatroppide. Mingi nahkhiire kuulmine on vist antud. :D

4. päev: Barcelos - Valinhas 23 km

Eelmisel õhtul saime aru, et ca 23-25 km on meie päeva kilometraazi lagi ja pole mõtet nutuga pooleks ennast lõhkuda. Reisiraamatu soovituslik marsruut pakkus aga päevaks koguni 34,7 km!!! Oi ei. Plaanisime taas jääda ööseks mõnda väiksemasse kohta ja siis sealt hommikul edasi liikuda. Mõeldud tehtud. Mul oli endalegi üllatuseks samm jube kerge. Lappasin minekut ja esimese peatuse tegime vist umbes 10 km möödudes, seega ülihästi. Lisaks liikus rada ikka mõnusalt mäkke. Vahelduseks said koormust teised lihased ja polnudki nii raske.

Pärast pikka pausi ühes kohvikus, kus toitu kahjuks ei leidunud või sel kellaajal ei leidunud liikusime edasi. Paar km hiljem märkasime ühe kiriku taga inimestegruppi. Jäime istuma ja jutustama. Grupis olid ameeriklased, iirlane, hispaanlane ja sakslane. Nad parajasti tegelesid õhtuks öömaja leidmisega. Pakkusid lahkelt, et bronnivad meilegi kohad ja kuna üks Portugali juurtega noormees rääkis kohalikku keelt, siis ei lasknud me end teist korda paluda.

Liikusime kambakesi edasi ja kuigi viimased kilomeetrid on alati rasked ja valusad, jõudsime u 16 paiku kohale. Kohta nimetet casa ruraliks, mis on siis kodumajutus talus. Koht ise oli super ilus! Majakesed asusid mäenõlval ja õuelt avanes vaade viinamarjaistandusele. Tube oli erinevaid, me ööbisime nö oma grupiga seitsmeses toas. Õuel oli mõnusalt palju lamamistoole, võrkkiikesid ja kott -toole. Rahvas niisama puhkas ja lebotas. Kes pesi pesu, kes tutvus teistega jne. Perenaine pakkus kõigile võimalust saada maja poolt tasu eest õhtusöök. Kuna lähim pood asus ülesmäge 15 min kaugusel, otsustasime üksmeelselt õhtusöögi kasuks. Ja milline pidulaud! Nõudega kaetud pikale lauale serveeriti kahte tüüpi pasta, saiakuklid ja oliiviõli, salat, vesi ja vein. Magustoiduks puuviljad. Kusjuures oliivid, vein, puuviljad olid oma talu kaup. Ülimaitsev! Lisaks tutvusime neiudega Saksamaalt ja Hollandist. Õhkkond oli ülilahe ja juttu jätkus kauemaks! Õhtu lõpetasime Uno turniiriga ja 22 ajal vajusid kõik unne, et
hommikul tee taas jalge alla võtta.

Sellist caminot juba võib! :)

Villiskoor jätkuvalt 5.

3. päev: Vila do Conde - Barcelos 29 km

Päeva märksõnaks on eneseületus. Hakkasime Vila do Condest kõndima, seekord suund sisemaale, sest laudteest ja merevaatest sai tõsiselt kõrini. Märkasin ka, et pidevalt muutuv ümbrus aitab aega kiiremini veeta ja kilomeeter jookseb talla all libedamalt.

Suurem osa ajast kõndisime suurte maisipõldude vahel, kust erilist elamust ei saanud kahjuks. Teekate varieerub asfaltist kivisillutise ja liivateedeni. Lemmik on kivisillutis. :D Jalale kuidagi kõige mugavam.

Teele jäi paar pisemat linna. Tegelikult oli me plaan hammustada veidi väiksem tükk ja jääda pidama nö poolele teele Barcelosest. Reaalsus oli see, et olles füüsiliselt väsinud ja vaimselt valmistunud öömajale jääma selgus, et pisilinna 6 voodikohta on võetud. Nonii. Tol hetkel tegelikult polnudki muud valikut kui kõmpida veel ca 10 km Barcelose linna, kus alberguesid koguni kolm. Ninad vingus hakkasime venima.

Kohale jõudsime umbes kella 20 paiku. Kannatused jätkusid... Saime teada, et kaks alberguet on rahvast täis...Küll aga jälle joppas ja saime kaks viimast koikut viimasesse alberguesse linnas. Mainin ära, et järgmise variandini oleks olnud 11 km. Seekord oli tegu tõelise magalaga, 40 in naridel ühes suures saalis. Kogu rahva peale üks WC ja ilma vaheseinteta duširuum. Üllataval kombel aga oldi teineteise vastu sõbralikud, abivalmid. Üksteise privaatsust austati võimalikul määral, nt keegi ei tatsanud sinust ega su asjadest üle, majas vesteldi vaikselt ja kui keegi magas, siis veel vaiksemalt. Fun fact, sain koha ülemisele narile, mis hingamise peale ka kriuksus. :D Nalja kui palju... Aga ma ei julgenud pöörata ka! Lisaks mõlemad voodid õõtsusid iga liigutuse peale. Aga camino ongi selline! Ja camino spirit! Igatahes kriuksuva voodiga sain nö üle linna kuulsaks kohe. :D

Üldiselt selleks õhtuks oli tuju täiega nullis. Pisar kippus ka silma, mitte millestki muust kui puhtalt väsimusest. Puusad, põlved valutasid, villid villitasid... Ahjaa, villiskoor teise päeva lõpus oli ikkagi 2 ja kolmanda päeva lõpus 5. Villidega on see lugu, et iga kord puhkamast püsti tõustes õpid nagu uuesti käima, sest iga nurga peal on aiaiaai. Aga 10 min jalgel ja asi hakkab normaliseeruma. Muidugi villiplaaster on ka elupäästja, kuigi nad niiskel nahal ei taha hästi püsida. Abiks ikka!

Leevendasin kurba tuju ühe kõnega ja käisime söömas nö peregrino menüüd ehk restoranides on pakkumised ränduritele 5€ eest supp, salat ja praad, jook. Esimene korralik eine sel päeval ja uni oli kiire tulema. Isegi kriuksuvas koikus.

2. päev: Porto - Matosinhos - Vila do Conde 21 km

Reaalselt mobiilne Bloggeri app on täis saast! :D Kirjutasin ca pool tundi hullult informatiivset postitust ja SEE KUSTUS ära!! Kuigi salvestasin ja kõik tegin. :( Nüüd mul pole üldse motti kõike uuesti kirjutada.

Aga. Lühiversioon. Hommikul alustasime Portost ränduripasside saamisega (2€, saad sa jee tänapäeval midagi). Kõndimise alustamiseks sõitsime metrooga Matosinhose linnakesse, kust algas maaliline laudteerada 23 km kaugusel asuvasse Vila do Condesse. Alguses läksime lauluga, õhtuks oli laul vakka ja jalg tatsus edasi tahtejõu abil. Muidu polnud vigagi, aga jalatallad sõna otseses mõttes huugasid. Villide skoor endalegi üllatuseks nullis, aga tegin tublit profülaktikat ka kui ennast kiitma asuda.

Ilmselt saab kogu matk olema vaim vs keha mäng, sest kui keha kuulata, annaksid kõik rändurid paari päevaga alla. Sul peab olema mingi sisemine mott, mis sind takka torgib. Loodame, et seda jagub veel 11 päevaks.

Laudteest oli õhtuks suht siiber. Kõndisime koos pausidega u 5,5 tundi. Peaaegu oleksime jäänud ilma albergues ööbimiskohast. Olime tegelikult suht viimased, aga kaks ränduripaari enne meid panid rajaga võssi ja jõudsime seega napilt enne! Astusime samm enne uksest sisse ja kes ees, see madratsil. Saime magama madratsitele põrandale, aga selle raha eest enam kui küll. Kaasa võetud magamiskott tuli kasuks! Rahvas suht laadna, va üks Hispaania papi, keda häiris, et meid nende tuppa magama paigutati. Aga keeleliselt me teineteisest aru ei saanud, seega suurem tüli jäi pidamata. Aga ta pärast tuli ja lehvitas, nii et ma ei saanudki aru, mis oli tema probleem.

Öörahu hakkab majas kell 22:00. Homseks planeerime varajast algust, aga kas kilomeetreid ka sama palju tuleb... Näitab homne päev. Camino on siiski igaühele oma, kulgemise retk oma soovide ja mõtete taktis. Tegelikult jõuame kohale siis, kui jõuame. :)

Aa, seda ka, et Porto on nii lahe ja taaskülastamist väärt linn! See melu, need inimesed. 10/10 yes recommend!

Pilte vaadake instast, sest et ma ei hakka riskima uuesti pildi lisamisega. Nii jooksebki kogu app kokku. :( võib olla koju jõudes lisan läpakast juurde kui vaim peale tuleb.

Bom caminho ja vapralt edasi!

Camino Portugues 1. päev

01.09.18, it's a beautiful day to start a camino. Marsruudivalikut ei teinud kaua, sest määravaks said puhkuse ajad. Ja me ei tahtnud tegelikult esialgu üle 2 nädala rännakuks kulutada. Seega camino Portugues sõelale jäi. Eesmärk: jõuda õigeks ajaks (ma nimelt ei hakka ennast täpsema ajapiiranguga survestama) Portost Portugalis Santiago de Compostelasse Hispaanias. 250 km ümmarguselt. Vaim valmis? Või kas ikka on? Ideed tulevad nagu ikka ilma pikemalt mõtlemata ellu viia, sest muidu oleks ehk ise ka põdema hakanud ja ülemõtlemisega ennast ära hirmutanud. Eilne tööpäev enne lendu oli veel nii töine, et polnud mahti õieti järele mõelda. (Lisaks lekkis korteris veetoru, hilinesin koju jõudmisega töölt ja bussijaama viima pidanud sõbrannal lõhkes vahetult enne autol rehv.) Aga julge hunt jne, polnud aega hirmudel ligi tulla.

Hirme ikka oli/on, eelkõige kas keha peab vastu (põlved oleme sõbrad eks) ja ega ära ei eksi. Aga tuleb loota sellele, et inimesed on ilusad ja head ja abivalmid. Muud ei karda. :) A, villid ka kummitavad tegelikult.

Investeerisin enne reisi korralikku seljakotti, saabastesse jm varustusse. Seljakoti kaal 6kg ümmarguselt. Sobib; kogenumatelt lugesin enne näpunäiteid, et kott peaks kaaluma max 10% kehakaalust. Pakkimisnimekiri ehk matka lõpus, siis kohe näha mida kasutasin, mida mitte.

Esimese päeva kulutame lendamisele. Ehk Amsterdamis enda pannkoogiks istumisele (5 h layover jee). Õhtuks juba Portos! Põnevamad muljed tulekul 