Päeva märksõnaks on eneseületus. Hakkasime Vila do Condest kõndima, seekord suund sisemaale, sest laudteest ja merevaatest sai tõsiselt kõrini. Märkasin ka, et pidevalt muutuv ümbrus aitab aega kiiremini veeta ja kilomeeter jookseb talla all libedamalt.
Suurem osa ajast kõndisime suurte maisipõldude vahel, kust erilist elamust ei saanud kahjuks. Teekate varieerub asfaltist kivisillutise ja liivateedeni. Lemmik on kivisillutis. :D Jalale kuidagi kõige mugavam.
Teele jäi paar pisemat linna. Tegelikult oli me plaan hammustada veidi väiksem tükk ja jääda pidama nö poolele teele Barcelosest. Reaalsus oli see, et olles füüsiliselt väsinud ja vaimselt valmistunud öömajale jääma selgus, et pisilinna 6 voodikohta on võetud. Nonii. Tol hetkel tegelikult polnudki muud valikut kui kõmpida veel ca 10 km Barcelose linna, kus alberguesid koguni kolm. Ninad vingus hakkasime venima.
Kohale jõudsime umbes kella 20 paiku. Kannatused jätkusid... Saime teada, et kaks alberguet on rahvast täis...Küll aga jälle joppas ja saime kaks viimast koikut viimasesse alberguesse linnas. Mainin ära, et järgmise variandini oleks olnud 11 km. Seekord oli tegu tõelise magalaga, 40 in naridel ühes suures saalis. Kogu rahva peale üks WC ja ilma vaheseinteta duširuum. Üllataval kombel aga oldi teineteise vastu sõbralikud, abivalmid. Üksteise privaatsust austati võimalikul määral, nt keegi ei tatsanud sinust ega su asjadest üle, majas vesteldi vaikselt ja kui keegi magas, siis veel vaiksemalt. Fun fact, sain koha ülemisele narile, mis hingamise peale ka kriuksus. :D Nalja kui palju... Aga ma ei julgenud pöörata ka! Lisaks mõlemad voodid õõtsusid iga liigutuse peale. Aga camino ongi selline! Ja camino spirit! Igatahes kriuksuva voodiga sain nö üle linna kuulsaks kohe. :D
Üldiselt selleks õhtuks oli tuju täiega nullis. Pisar kippus ka silma, mitte millestki muust kui puhtalt väsimusest. Puusad, põlved valutasid, villid villitasid... Ahjaa, villiskoor teise päeva lõpus oli ikkagi 2 ja kolmanda päeva lõpus 5. Villidega on see lugu, et iga kord puhkamast püsti tõustes õpid nagu uuesti käima, sest iga nurga peal on aiaiaai. Aga 10 min jalgel ja asi hakkab normaliseeruma. Muidugi villiplaaster on ka elupäästja, kuigi nad niiskel nahal ei taha hästi püsida. Abiks ikka!
Leevendasin kurba tuju ühe kõnega ja käisime söömas nö peregrino menüüd ehk restoranides on pakkumised ränduritele 5€ eest supp, salat ja praad, jook. Esimene korralik eine sel päeval ja uni oli kiire tulema. Isegi kriuksuvas koikus.
No comments:
Post a Comment