12. päev: Caldais de Reis - Padrón 20 km

Teekond kippus olema tänagi üksluine. Alustasime pimedas, juba 7 ajal ja muidugi ei leidnud ühtegi kollast noolt ja ekslesime. :D Ilm pidi tulema taas meeletult palav, seega proovisime kohale jõuda enne pärastlõunast leitsakut. Palavaks kusjuures läheb siinkandis just kella 13-14 paiku. Ilmselt seepärast ongi palaval ajal toidukohad jm suletud, sest köögitoimkond annaks pliidi taga muidu otsad.

Palju oli mäest üles-alla ronimist, mis on küll vaheldusrikas, aga tekitab nüri tunde, sest kilomeetreid koguneb vähe. Teel kohtasime mitut koera, kellest ainult üks lubas end tervitada. Koeri on siin üldse palju, küll teel küll aedades. Eriline mälestus on hetkest, kui alustasime teekonda jälle varavalges ja ühest aiast vaatasid meile uniste pilukil silmadega vastu kaks koera, ise ka hämmingus kuidas kaks inimlooma nii vara jalgel olla suudavad.

Kohale jõudsime umbes kella 13 ajal. Majutuskoht jälle magala, 10 in koos ruumis. Aga kohal hetkel 6. Koht ise asub u kilomeeter Padroni linnast väljas. Aga homseks on loodetavasti väike edumaa.

Sest ÜKS PÄEV VEEL!!! Viimane öö magalas, Santiagos bronnisime endale hea hotelli. :D Preemiaks võinii.

Homme siis viimast korda buen camino!

PS Villiskoor NELI! Langustendentsiga.

Hiljem kui kõik kusagil lebotasid, ajas hosteli peremees meid üles, et poolmittekohustuslikus, aga tegelt suht kohustuslikus korras rääkida meile linnakese ajaloost. :D Nii istusimegi ringis ja usinalt kuulasime. Vähemalt võtab asja hingega!

11. päev: Pontevedra - Caldais de Reis 22 km

Üle pika aja mega tuim päev. Tee oli suhteliselt tasane, vaateid oli kesiselt. Teed alustasime 8 paiku ja pärastlõunases kuumuses piineldes andsime lubaduse järgnevatel päevadel varem alustada.

Meist möödusid laagris olevate õpilaste hordid, ikka nii 50 pealine kari korraga. Hakkas närvidele käima see sõelumine ja üritasime selliseid gruppe iga hinna eest vältida. Enamasti ka õnnestus, sest nad olid need, kes rada läbi jooksma olid tulnud.

Caldas de Reisi jõudmine oli minu jaoks küll keeruline, sest kuuma oli ligi 35 kraadi, aga joogivesi oli otsas ja joogikraane ei paistnud kusagil. Nagu õnnistus saabus teele üks lahe baarike, kust saime pudeli vett ja lõbus baarmen kinkis lisaks pulgakommi. Nii jaksasime viimased tahtejõukilomeetrid ka maha käia. :)

Ööbisime neljases toas hostelis. Õnneks norskaja oli teisel pool seina ja sain end hästi välja magada.

Õhtustades saime tuttavaks saksa -ameerika segapäritolu neiuga, kes jutu järgi tundus olevat megarändur. Paigal ühes kohas vist üldse ei püsinud. Jagasime camino muljeid ja halasime norskajate üle. :) Sama teekond, samad norskajad.

Seda ka, et...KAKS PÄEVA VEEL!!!

10. päev: Redondela - Pontevedra 17 km

Päev möödus ilusate vaadete saatel, pilte tegime usinalt ja lasime ka ennast jäädvustada. Esimene páeva pool oli nagu parema minekuga, aga seda juhtub sageli, et viimased km on need tahtejõukilomeetrid.

Ööbisime sedakorda kodumajutuses ehk et rentisime eraisikult toa korteris. Teises magamistoas oli meile tuttav Saksa rändurpoiss, seega vähemalt oma. Magada sain ülihalvasti, sest oli palav, siis jahe, siis naabrid mölisesid. Söömas käisime ka enne majutuskohta minekut, lahedas toidukohas, kus siidripudel pandi mingi masina otsa, kust siis nupust endale jooki lasta sai. Me ei saanudki päris täpselt aru, aga vist tundus, et masin annab joogile gaasi sisse ja ehk ka jahutab? Igatahes maitsev siider ja maitsvad toidud!

Majutuskohta otsisime päris kaua, sest sinna minek peatänavalt oli imelikku tagahoove pidi. Aga tänaval hüppas ligi mingi proua, kes meid kohale aitas. Vähemalt oli kesklinnale lähedal.

Pontevedra oli üllatuseks üsna suur linn. Juba linna sisse jalutamine venis ikka sajaga. Mõtlesime mitu korda, et oleme kuskilt valesti läinud. Aga kesklinn see-eest oli väga ilus! Peregrina kirik, klooster ja hulgaliselt "pitsiliste" raudornamentidega kaunistatud rõdudega maju. Üritasin neid ka pildile saada, aga minu arvates pildid seda edasi ei anna. Uitasime kitsastel linnatänavatel ringi ja otsisime ilusaid maju. :D Õhtu lõpetasime snäksiga keskväljaku äärses kohvikus.

Märgiline päev, ostsin apteegist põlvetoe, kuna mäest alla laskudes hakkas vasak põlv valu tegema ja päeva lõpuks hakkas paiste kiskuma. Julged hundid käivad nüüdsest põlvetoega. :(

Teine märgiline sündmus: ostsime mingilt metsavaheteelt koti külge palveränduri sümboli ehk valge kammkarbi. Nüüd on nagu päris!

9. päev: Porriño - Redondela 20 km

Porriñost alustades olime unustanud, et Hispaanias on Portugaliga 1 h ajavahe. Olime uksest välja astumas kui avastasime, et õues säravad veel tähed!! Aga julged hundid jne. Sattusime mingisse itaallaste gruppi, kellega julgeoleku mõttes kaasa lonkisime. Itaallanna oli ka tark ja julge ja müttas pimeduses, aga panime tema sabas taaskord rajalt valesti. :D Nagu ütleb üks ränduripassi saadud tempel: edasi ei liigu mitte see, kes kiiremini kõnnib, vaid sew, kes teab kuhu läheb. :D Kuldsed sõnad.

Redondelas normaalset öömaja ei leidnud, seega bronnisime koha hostelisse ca 3 km linnast väljas. Õnneks oli koht nö rajal, et mingit lisaliigutust tegema ei pidanud. Vaade oligi nii täpselt "mountain view" nagu internetis lubatud. Ilus! Väljas istudes saime oma maailma ja maailma üldiselt parandatud. Ja mõtlesime, et tõesti pole millegi üle viriseda sellises paigas viibides. :)

Päev oli mõlemil üle ootuste hea, jalg tatsus ja kuigi valu tegid kellel vill, kellel põlv, liikusime edasi hea tujuga.

Tuju rikkusid hostelikaaslased, kes ei osanud teistega arvestada. :( Olime taas magalas, kus toas vist 24 inimest. Hommikul lasti tulukest näkku ja vesteldi suure häälega, kuigi rändurite etikett näeb pmst ette, et kui tahad hommikul pimedas teele asuda, siis teed seda ikkagi nii, et kogu maja sinu pärast üles ei ärka.

Aga lõpuosas ühinenud rándurid kahjuks jätavadki sellise turisti mulje, st teekond lausa joostakse läbi, ümbrusesse ja teistesse ränduritesse ei süveneta... Alguses oli teekaaslastel kuidagi teistsugune olek ja hingamine, mis meile rohkem meeldis. Praegu mööduvad meist erilised hordid. :D

Mida kauem aga teel olla, seda rohkem harjud rändurieluga ja kõik kuivatavad kõrvuti aia otsas trussareid ja keegi ei hädalda.

8. päev: Valença - Porriño 21 km

Päev algas seekord megavara, alustasime koos päikesetõusuga. Katsusime leida läbi kindluse teed Tui poole ja taas tõestas end põhimõte mitte kõndida teiste järel. Kuigi nad tunduvad jube asjalikud ja targad, aga tõenäoliselt on sama tohmakad kui sa ise. Tuisse sisse astudes hüppas sekundiga ligi mingi rändurite müügimees. Ehk teile flaierit, saate osta asju, mida te ei vaja. Ei? Aga kohvi kaks ühe hinnaga? Ei? Aga vett ehk? Ka mitte? Aga mida señoritale siis pakkuda võib? :D Mainin ära, et "ei, aitäh" sai lausutud mitmes keeles, millest ühtegi müügimees mõista ei tahtnud. Lahkusime flaier käes seekord sõpradena. Aga tüütu oli küll.

Tuis pidime ületama eelnimetet Minho jõe, mille jalakäijate rada oli justkui õhukestest plekkplaatidest laotud. Alla vaadata oli üsna kõhe!

Linnas ronisime üles-alla, kuni jõudsime katedraali ette, kus oh imet oli avatud kohvik. Hommikuti ilma korraliku toidukorra ja kohvita liikuma saada on paras eneseületus. Seda enam nautisime esimest hispaaniakeelselt tellitud cafe con lechet erilise innuga. Kõrvale võtsime ahjusooja croissanti ja tundsime, kuidas elule tagasi tärkame.

Tärkamiseks see suuresti jäigi. Päev oli raske, mott maas ja tuju kesine. Teekonna kõrghetk oli keset metsateed nina alt läbi kihutanud metssiga. Ilmselt mõni metsapeatust pidanud rändur oli põssa lõunauinakust üles ehmatanud. Teel nägime järjest tuttavaid nägusid, nt Boob ja tema vahetatud põlveliigestega abikaasa Debbie, kelle mõttes ristisin Teraspõlve-Debbieks. Ta tegi oma vahetatud põlvedega uskumatut tempot nagu matsakas robot. Meil nendega sammu pidada ei õnnestunudki ja järgmise päevaga kadusid nad lõplikult silmist. Aga see ongi camino võlu. Oled ühes piinapaadis kamba võõrastega, kes kiirelt omaks saavad. Mõnega kohtud iga päev, teisi aga ei näe enam kunagi.

Hispaania poolel märkasime järjest rohkem nö turistikaid, kes olid tulnud kõndima camino viimast 100 km (miinimtingimus tunnistuse saamiseks Santiagos), paketireisiga. Kohvrid -kotid viiakse bussidega sihtpunkti ja prouad härrad jalutavad vöökottidega kergel sammul mööda. Meel oli kade ja mõru ka... Aga valisime oma teekonna ise teistsuguse ja lõpuni otsustasime ta käia,va kui valud just jalgu alt ei võta.

Sel päeval ostsime Voltareni ja hakkasime usinalt tarbima. Kellel selg kellel jalg annab tunda. Siiani oleme jalgel, kuigi pöial alati püsti ei kisu. Vaprust meile!

PS Paljud hostelite peremehed perenaised üllatuvad, et oleme Eestist. Mitmes kohas oleme olnud esimesed külalised sellest riigist. Hostelite osas hakkasime kohti ette bronnima, sest turistikate ja muidu rändurite hordid ummistavad majutuskohti. Bronnisime öömajad teekonna lõpuni.

PPS Ühe eakate prantslaste grupi ristisime Laululindudeks, kuna Ponte de Limast hommikul alustasid nad teekonda lauldes. :D Andsid mullegi hea astumise hoo sisse!

7. päev: Rubiães - Valença 18 km

Seitsmes päev möödus mäest alla laskudes, sest mis üles läheb peab ju ka alla tulema. Laskuda oli alguses lihtsam, läksin päris julgelt ja see julgus maksis paar päev hiljem mulle valusalt kätte. Sellest uuemates postitustes.

Päev oli valdavalt sündmusevaene. Otsustasime enne piiri viimase öö veeta Portugali poolel Valenças. Nimelt Valença ja Tui on kaks piirilinna, mida lahutab Minho jõgi. Ööbisime munitsipaal albergues, kuhu jõudsime tänu mäest alla tulekule isegi enne avamist. Sisustasime aega albergue ees murul magades. :D

Kuna eelmine öö jäi norskajate tõttu lühikeseks, siis kasutasin võimalust ja tegin albergues päevauinaku. Parim otsus ever!!

Õhtul jalutasime tsipa linna peal ja kindluses, nautisime vaadet. Saime teada, et Portugali pubis ei tule kraanist mitte õll, vaid vein. :D

Albergues saatsid mind taas öö läbi eri registrites norskajad. Oh, camino!!

6. päev: Ponte De Lima - Rubiães 19 km

Hommikul silmi lahti saada oli oi kui raske, arvestades eilset hilist magama minekut. Kasutasime võimalust hostelis hommikust süüa, kuna tavaliselt albergued seda varianti ei paku. Liikuma saime u 9 paiku, seekord grupist eraldi, sest tahtsime nii ja pealegi nad ärkasid ülihilja.

Meid ootas ees maastiku mõttes raske päev, palju tõuse ja mäkke ronimine. Tõusu oli kokku vist 400 m väärtuses ja ausaltöeldes polnud üldse kerge. Sattusime viimast mäge koos vallutama prantslannaga, kes tegi meile mõnusat aeglast, aga pidevalt edasi liikuvat tempot. Üritasime silmas pidada joogipause, kuna temperatuur ulatus 30 kraadi lähedale. Huhh! Mäetipust avanes imeline vaade ja teekond ise oli mõnusalt vaheldusrikas. Armastatud kivisillutist, metsaradu, kiviseid peaaegu et kaljuronimise stiilis lõike ja eukalüptisalusid (tasuta aroomiteraapia). Kilomeetreid tuli kokku võrdlemisi vähe, aga mägine maastik tegi oma töö.

Maandusime õhtul sedakorda taas albergues, kuhu saime lebolt kohad. Otsustasime ära kasutada võimalust pesta masinas pesu, muidugi see teenus nö on lisatasu eest. Aga seebiga kraanikausis jäävad riided tahes tahtmata poolpiduseks kuidagi.

Kogesime kohalike külalislahkust ja muidu lahkust. Istusime ühe pisikese külarestorani terrassil. Mul oli seljakott külili pingil ja kogemata tilkus joogipudelist vesi põrandale. Sellest polnud perenaisel lugu, tema tuli uurima, kas äkki saab ta mulle pudeli uuesti vett täis lasta. Muidugi! Tänasime teda korduvalt. :) PS Portugali keeles on "aitäh" obrigada (või obrigado kui oled meesterahvas).

Teine juhus oli suvalisel teelõigul vastu tatsanud tädikesega, kes vist nägi meid teeservast põldmarju pugimas (need on siin mesimagusad!!) ja pakkus meile tavalise "headpäevatamise" peale oma kotist koduseid ploome. 😊 Ikka et võtke veel ja võtke veel. Nii tore!

Üldse ollakse siin varmad jutule saama. Sooviks, et oskaks isegi portugali keelt, et kohalike lugusid kuulda. Tutvusime ühe jalgrattal caminot läbiva Portugali härraga, kes koguni Tallinnast praamiga Soome sõitnud kunagi. :D Votsiis, väike maailm!

Veel portugali keelt: bom dia ehk head päeva on siin käibefraas, mida igale vastutulijale hõigata võib. Ja hõigake, sest rahvas hõikab teile vastu!

PS villiskoor jätkuvalt 5. Kohalikel apteekidel on vist otseühendus Compeedi villiplaastri tootjaga. Minev kaup.