Päev algas seekord megavara, alustasime koos päikesetõusuga. Katsusime leida läbi kindluse teed Tui poole ja taas tõestas end põhimõte mitte kõndida teiste järel. Kuigi nad tunduvad jube asjalikud ja targad, aga tõenäoliselt on sama tohmakad kui sa ise. Tuisse sisse astudes hüppas sekundiga ligi mingi rändurite müügimees. Ehk teile flaierit, saate osta asju, mida te ei vaja. Ei? Aga kohvi kaks ühe hinnaga? Ei? Aga vett ehk? Ka mitte? Aga mida señoritale siis pakkuda võib? :D Mainin ära, et "ei, aitäh" sai lausutud mitmes keeles, millest ühtegi müügimees mõista ei tahtnud. Lahkusime flaier käes seekord sõpradena. Aga tüütu oli küll.
Tuis pidime ületama eelnimetet Minho jõe, mille jalakäijate rada oli justkui õhukestest plekkplaatidest laotud. Alla vaadata oli üsna kõhe!
Linnas ronisime üles-alla, kuni jõudsime katedraali ette, kus oh imet oli avatud kohvik. Hommikuti ilma korraliku toidukorra ja kohvita liikuma saada on paras eneseületus. Seda enam nautisime esimest hispaaniakeelselt tellitud cafe con lechet erilise innuga. Kõrvale võtsime ahjusooja croissanti ja tundsime, kuidas elule tagasi tärkame.
Tärkamiseks see suuresti jäigi. Päev oli raske, mott maas ja tuju kesine. Teekonna kõrghetk oli keset metsateed nina alt läbi kihutanud metssiga. Ilmselt mõni metsapeatust pidanud rändur oli põssa lõunauinakust üles ehmatanud. Teel nägime järjest tuttavaid nägusid, nt Boob ja tema vahetatud põlveliigestega abikaasa Debbie, kelle mõttes ristisin Teraspõlve-Debbieks. Ta tegi oma vahetatud põlvedega uskumatut tempot nagu matsakas robot. Meil nendega sammu pidada ei õnnestunudki ja järgmise päevaga kadusid nad lõplikult silmist. Aga see ongi camino võlu. Oled ühes piinapaadis kamba võõrastega, kes kiirelt omaks saavad. Mõnega kohtud iga päev, teisi aga ei näe enam kunagi.
Hispaania poolel märkasime järjest rohkem nö turistikaid, kes olid tulnud kõndima camino viimast 100 km (miinimtingimus tunnistuse saamiseks Santiagos), paketireisiga. Kohvrid -kotid viiakse bussidega sihtpunkti ja prouad härrad jalutavad vöökottidega kergel sammul mööda. Meel oli kade ja mõru ka... Aga valisime oma teekonna ise teistsuguse ja lõpuni otsustasime ta käia,va kui valud just jalgu alt ei võta.
Sel päeval ostsime Voltareni ja hakkasime usinalt tarbima. Kellel selg kellel jalg annab tunda. Siiani oleme jalgel, kuigi pöial alati püsti ei kisu. Vaprust meile!
PS Paljud hostelite peremehed perenaised üllatuvad, et oleme Eestist. Mitmes kohas oleme olnud esimesed külalised sellest riigist. Hostelite osas hakkasime kohti ette bronnima, sest turistikate ja muidu rändurite hordid ummistavad majutuskohti. Bronnisime öömajad teekonna lõpuni.
PPS Ühe eakate prantslaste grupi ristisime Laululindudeks, kuna Ponte de Limast hommikul alustasid nad teekonda lauldes. :D Andsid mullegi hea astumise hoo sisse!
No comments:
Post a Comment